1. Peatükk.

hauakamber


Karnak templi mudel
**

Karnak oli avar templihoonete kompleks. Välismüüride vastas püsitsesid kümned käsitööliste töökojad, kes töötasid templi heaks, mille rikkusi preestrid jumalatele ohverdasid ning vaestele ja lihtrahvale jagasid. Karnak oli au ja uhkus kogu egiptuses, selle nomostes ning valitsetavates provintsides. See oli püha Amoni tempel Teeba linnas. Massiivsed püloonid, mis kujutasid mitmeid väravehitisi, oli tugevast liivakivist vormitud. Esimesest püloonist viis kahemeetrise pikkusega steelidega ääristatud allee teiseni püloonini, mille ees seisid roosast graniidist välja raiutud kaks teravneva tipuga obeliski, mille kullatud tipud särasid päikese valguses kaugele silmapiiri taha. Obeliskide taga seisid puust kuus lipumasti nagu laeva mastid, millel lehvisid linasest riidest valget värvi lipud kuulutasid alatist Amoni kohalolekut ning peletasid eemale deemoneid. Teise ja lolmanda pülooni vahel oli avas sammastega ääristatud siseõu. Kolmanda ja neljanda pülooni vahel katusega kaetud tagurpidi T tähe kujuline sammastega põiksaal.

Oli seitsekümmend päeva kestnud leinaaja lõpp, mil mehed ei raseerinud keha karvu, naised palmitsenud juukseid ning kandsid tagasihoidlike kleite. Thutmosis seisis Karnaki templi põhjapoolse väravate ees, ümbritsetud tosinatest ihukaitse salga sõduritest, perekõna liikmetest ning teiste vaarao ja riigi õitsengu ja hiilguse heaks töötavatest ametnikest, kes olid pärit ülikute ridadest. Iga hetk võisid pülooni väravad avaneda. Thutmosis mäletas igat kivi Kuningate Orus, kus isa oli taļe andnud meelde jäävaima õppetundi. Ta hing pitsitas leinast kuid oli piisavalt tugev, et teiste eest pisaraid peita.
Prints oli pisut üle keskmise pikkusega, tõustes teistest eakaaslastest peajagu üle. Ta oli vaid kaheteistkümne aastane, kuid väikesed kastanpruunid silmad, pisut konksus keskmise suurusega nina, kandiline lõug ning kaardus puhmas kulmud andsid talle võimuka välimuse.* Rasked pülooni väravad avanesid. Kaksteist paljaks aetud peadega kandsid pealt lahtist puust sarkofaagi, milles lebas surnud mumifitseeritud vaarao, Thutmosis II. Kuninglikule perekonnale ja õukonnale järgnes pikk rodu templi teenreid, kes kandsid kuumast ilmast hoolimata erinevaid matusetarbeid. Rongkäiku juhtis lesestunud kuninganna Hatšepsut, tema paremal käel järgnes kasupoeg prints Thutmosis ning jthtisid lahkunud kuninga muumia tema viimsesse puhkepaika. Viivuks tundis Thutmosis vihasööstu selle neetud oru vastu, mis röövis temalt isa ning määras ta üksindusse ent siis vallutas teda uuesti koha maagia, võlujõud, mis kandis enese elu, mitte surma.
Thutmosis astus esimesena Thutmosis II-e tohutusse hauakambrisse, kõige pikimasse ja sügavamasse terves orus. Kaksteist preestrit kandsid muumiat, kes asetasid Kuldsesse Kambrisse kivist sarkofaagi. Thutmosis väljus vasakpoolsest kambrist, kandes seljas pantrinahka, mida kanti matuse tseremooniates esimesest dünastiast alates. Surilinadest särki ja valget niudevööd kandev Osiriseks maskeerunud preester ulatas printsile mürritösi, kes viibutas ümber muumia, lõhnastades sulnite lõhnadega ning lausus iidset suud ja silmi avavat loitsu, et kuninga Ka saaks tähtedesse kuldse Ra laevukesega sõita, et jagada jumalustega ja esivanematega paradiisliku kohta. Mumifitseerijad olid teinud esmaklassiliku tööd. Thutmosis II nais rahulikult magavana nagu võiks iga hetk ārgata, püsti tõusta, ning võimukal häälel kõnelda. Preestrid tõstsid kivist sarkofaagile kaane, Isiseks maskeerunud preestritar viis lõpuni alkeemikutöö muutes sureliku surematuks.

Kroonimise eelõhtul medideerisid Thutmosis ja Hatšepsut Karnaki templis ühe öö, olles ilma söömata ja joomata, et puhastada oma ihu ja vaimu, et lasta Amoni pühal säral kehasse libiseda. Thutmosisel oli tunne, et ta isa hing oli kuskil lähedal ja abistab teda neil ahistavatel tundidel. See oli kergendav tunne mis aitas ees ootavale tseremooniale keskenduda. Ta adus oma saatuse ränka koormat, saades kaheteistkümne aastaselt kuningaks kellel polnud täit ettekujutust riigi valitsemisest. Kasuisa oli püüdnud Thutmosis II käsul hakata ainsast pojast õiglane Maati Seadust armastav kuningaks õpetama. Kas Maati Seaduse armastusest ja jumala õigest teenimisest piisas? Ilmselt miue. Thutmosis istus trooni platvormi viimasel astmel, suletud silmadega, et olla piisavalt lähedal jumalatele, et kuulda nende õpetusi ja noomitusi.

Koidiku saabudes astus Amoni teine preester Hatšepsuti ette. Ta samm oli mõõdetud ja aeglane. Ta möödus pikale kepile toetudes läbi hämmastunud õukonna, kes ta ees kõrvale tõmbusid. Amoni preester oli riietunud lihtsasse pikka kleidi sarnasesse särki, mis ulatus kuni pahkluudeni. Ta nägu ja keha oli sügavatest kortsudest küntud, kuid rüht sirge, silma nägemine ja kuulmine üheksakümne kaheksa aastaselt tavatult terav. Ta peatus Hatšepsuti ees ning lausus.

..Järgne mulle, kuninglik naine."

Hämmastunult astus Hatšepsut üle kinnise templi läve, kuhu oli õigus siseneda preestrinnadel, preestritel ning vaaraol koos kuningliku abikaasaga. Hatšepsut adus ees ootava rituaali sügavmõttelisust ja iidsust. Ta järgnes teejuhile, kes suundus templi vasakpoolsesse ossa. Oma üllatuseks märkas Hatšepsut kuidas kasupoeg parempoolsesse ossa sisenes ning kuulis kuidas seedripuust uks tümisedes kinni vajus.

Salajastes unelmates ihkas Hatšepsut troonile pürgida kui vaarao, et läbi suruda enese visioone, uskudes, et tema valitsemisaeg ajalooliseks muutub, lõpetada iganenud kultused, asendamaks võimule üks ainus jumalus ning tõsta tähtsamaks üks ainus preestrite kildkond. Kuninglik naine oli kolmekümne seitsme aastane, lüheldast kasvu ja kõhna. Ta pikk sale nina oli pisut proportsioonist väljas, nägu ovaalselt munajas mil ta lõug teravnes. Ta oli hoopis teise iseloomuga kuningliku abikaasa Maiherpra kõrval. Ta südand valitses auahnus ning kõrkus mida seltskonna daamid kartsid. Teejuht seadis Hatšepsuti kahe jämeda samba vahele seisma. Need kaks sammast oli üleni pühade loitsude tekstiga kaetud mis suutis tagada Amoni kohaloleku. Kuninglik naine seisis näoga keskmise kabeli poole, kus valitses sünge hämarus. Kabelis kostus sügav hääl- Hapusenebi hääl.

,, Kes sa oled?"

,, Mu nimi on Hnumetamon Hatšepsut, vaarao Thutmosis II teine abikaasa."

,, Selles salajases paigas kus elab varjatud jumal Amon, kuhu ilmalapsed ei pääse, pühitseme me oma esivanema ja meie dünastia rajaja Ahmes I kohalolu. Tema kuju elab siin seintele jäädvustatuna igavesti. Kas sa võtad enda hoolde tema kultuse iga päevase loomise ja austamise?"

,, Võtan." vastas Hatšepsut hämmastunult.

,, Praegu olen ma varjatud jumal Amon. Tule minu juurde, mu tütar."

Kabelis süttisid kümned tõrvikud ja kuldsed söepannid mis seisid seinte äärtes kolmel pikal jalal. Troonil istus Amoni ülempreester Hapuseneb, kandes peas Amoni krooni, mida tähistasid kaks kõrget sulge. Segaduses naine ei suutnud kujutadagi, et müüt mille tähenduslikus tuli ilmsiks vaid templite salapäras, sel moel sõna ja pilt lihavaks saab. Ta põlvitas hardalt olendi ette maha, adudes, et troonil istuv oli midagi palju enamat kui Amoni esimene ja ülempreester.
,, Mu Amoni armastatud tütar," lausus Hapuseneb iidset pöördumist: ,, vöta minult vastu valgus."
Hapuseneb asetas käed põlvitava Hatšepsuti pea peale. Sedamaid tundis kuninglik naine mingit kosutavat lembet soojust, pinge ja erutus kadusid, andes mbd senitundmatule energiale, mis tungis viivmse ihurakuni.
Vaikus laskus põiksaali, kui Hapuseneb ilmus templi väiksema pülooni ette, paremal käel Hatšepsut, kelle laupa vöötas kuldne diadeem. Ankhetsut, Hatšepsuti vanim tütar võpatas halvast üllatusest, kui laubal regendi peaehet nägi. See pidi olema mingine eksitus, meeletus. Hatšepsut pidi saama vaaraoks. Ta käed tõmbusid kramplikult rusikasse ning mõne hetke pärast ka higiseks.
,, Surnud kuninga määruse järgi tõstan tema, Hnumetamun Hatšepsuti regendina troonile. Siitpeale osaleb ta kõikide otsuste langetamises. Ta asub võitlusse nii sise-, kui välisvaenlastega. Ta kohus on ausse seada ja hoida Maati Seaduse, kaitstes nõrka tugeva eest. Nii on see määratud, nii peab see olema." lausus Hapuseneb sügaval häälel.
Hapuseneb tõstis parema käe mis hoidis kuldset ureust, kobra kujutise, mille pölev hingus hävitab nähtavaid ja nähtamatuid vaenlasi ning kinnitas selle kuldse diadeemi külge.
Kui päike poolele taevalaotusele jõudis, seisid pistrikumaski ja teine iibisemaski kandvat preestrit Thutmosise mõlemale käele, sümboliseerides jumalaid Horost, kuningavõimu käitsjat ja Thoti, hieroglüüfide loojat ja elustajat. Preestrid tõstsid kõrged kannud printsi pea kohale, kallasid peenikeste tilade kaudu lõhnastatud vett, et puhastada teda maisest inimloomusest. Siis vormisid nad aeglaselt masseerides ta jumalate näoliseks, võides teda pealaest jalatallani üheksa erineva salvega. See avas printsi kehas viimse kui raku ning andsid vapustava energiaga teistest inimestest erineva reaalsustaju.
Riietamine vastas uuele, ainukordsele olemusele. Preestrid panid ülle valget kullatikanditega niudevöö, mis oli ajast aega muutumatu algupärasena püsinud ning riputasid vasakule vöökohale põlvini ulatuva meisterlikult pargitud sõnnisaba, kuninga võimu tähise.
Printsile meenus kohutav vastasseis hiiglasliku sõnniga, mille abil oli isa Thutmosis II sundinud julgust proovile panema. Nüüdsest kehastas prints ise seda jõudu ja pidi sellest hetkest alates seda jõudu kasutama oskuslikult.
Kolm rituaalimeistrit ehtisid Horoseks ja Thotiks kehastanud preestri range pikgu all Thutmosise kaela seitsmerealist värvilistest helmestest keega. Asetasid ta õlavartele ja randmetele vasksed käevõrud ning kängitsesid ta jalad valgetesse nahksandaalidesse. Viimaks ulatasid nad talle valge uhmrinuia kujulise saua, millega vaenlasi maha lüüa ja pimedust valguseks muuta ning sidusid ta otsmiku ümber kuldse paela, mille nimi Sia tähendas Vaistliku Loomust.
,, Kas sa nõustud tuleprooviga?" küsis Horosemaski kandev preester.
,, Nõustun.".
Horos ja Thot võtsid Thutmosisel kätest kinni ja juhatasid ta teise saali. Troonil lebasid kaks krooni ning neid kaitses jumal Sethiks maskeeritud preester. Thot tõmbus korraga aupaklikult kummardades kõrvale, sellal kui Horos ja Seth teineteist vennalikult embasid. Igipõlisest vaenust hoolimata pidid nad ühinema samas jumalikus olendis - vaaraos. Horos tõstis üles Alam-Egiptuse punase krooni, mis meenutas spiraaliga tipnevat uhmrit ning asetas selle Thutmosise pähe, seejärel pani Seth selle peale Ülem-Egiptuse valge krooni, mille ovaalne kuju sarnanes ülaosas lillesibulaga.
,, Kaks võimu on sinus ühinenud," kuulutas Thot.: ,, sina valitsdd musta maad ja punas mbd ning ühendad need, sina oled lõuna kõrkjapuhm ja põhja mesitaru, sina paned mõlemad maad haljendama."
,, Sina üksi võid kahele kroonile läheneda," teatas Sethimaski kandev preester: ,, nendesse kätketud välk surmab iga usurpaatori."
Horos ulatas vaaraole kaks valitsuskeppi. Esimene oli ohvriandide pühitsemiseks ning kandis nime Maagia. Teine kujutas ennast väikest karjasekeppi ning kandis nime Võimuvald, mis pidi rahvast kooshoidma.
,, On tulnud aeg end ilmutada kogt jumalikus hiilguses" lausus Thot.
Seth ja Thot võtsid koha vastse vaarao kummalegi käele, juhatasid valitseja salajastest ruumidest valja avarasse siseõue, kuhu oli Karnaki müüride vahele kogunenud ülikud ja õukond. Baldahiiniga kaetud laval oli kullatud puust troon, küllaltki mõõduka ja tagasihoidliku välimusega. Kui Thutmosis kahe preestri saatel kolmanda pülooni ette astus, lähenes Huya, surnud vaarao teine kuninglik abikaasa kasupoja ette ja kummardas lausudes.
,, Tõusku Teie Majesteet justkui vastne päike ja asugu kohale elavate troonil."
Thutmosist vapustas aupaklikkus, millega kohtles teda Huya.
,, Siin on jumalate testament, mille Thutmosis II sulle pärandas." lausus Huya: ,, see annab seadusliku võimu nagu andis kord temale ja annab ka sinu järglastele."
Huya ulatas vaaraole nahktoru esmaklassilise papüürusega, mis oli tsivilisatsiooni koidikul Thoti käega kirja pandud, ja nimetas vaarao Egiptuse pärijaks.
,, Need on sinu neli nime," kuulutas kuninganna-ema selgel ja väärikal häälel: ,, Jumal Thot On Sinus Sündinud; Maati Seaduse Armastatu; Jääv On Ra Taasteke; Valguse Poeg, Thutmosis III."
Huya sõnu võeti vastu täielikus vaikuses. Isegi Ankhetsut unustas oma auahnuse ja vina, alludes hetke lummale.
,, Mõlemat Maad valitseb kuninglik paar," lausus Huya, jätkates iidset rituaalset tseremooniat: ,, astu ette Satiah, tule vaarao kõrvale."
Tagasihoidlikult läbipaistvasse võrkkleiti rõivastatud Satiah oli üllatunud, kui kuulis Huya suust oma nime. Ta kohmetus vältas vaid lühikese hetke, kui ta Thutmosise, oma armastatu poole vaatas, tundis ta eneses jumalikku energiat, et vastu pidada. Ta astus vaarao kõrvale paremale käele ning allus pühalikule tseremooniale mis oli ühtlasi ka pulmatseremoonia.
,, Satiah, sinust saab Thutmosis III-nda armastatud suursugune kuninglik abikaasa. Sa oled abielus ka Egiptusega. Sa pead armastama Mõlemat Mbd rohkem kui iseennast" lausus Huya.
Pühalikust riitusest hoolimata oli Thutmosis oma noore naise ilust nii liigutatud, et oleks tahtnud teda oma käte vahele võtta ning pehmelt huultele suudelda. Pikka linasesse võrkkleiti rüütatuna, kullast neljarealisest kaelakee kaelas, ametüstkõrvarõngaste ja jaspisest käevõrudega ehituna vaatas Satiah varaole otsa ja kordar iidseid sõnu.
,, Ma tunnustan Horost ja Sethi, kes ühendatud samas isiksuses. Lauldes lausun sinu nime, vaarao, sa oled eilne, tänane ja homne päev. Sinu sõna annab mulle elu, ma hoian sinust eemale kurja ja hädaohu."
,, Ma tunnustan sind kui Mõlema Maa ja kõikide nurkade valitsejannat. Sinu õrnus on lõputu, sa oled jumalatele meelepärane. Sa oled jumala ema ja abikaasa, naine, keda ma armastan."
Thutmosis võttis Huya käest kõrge kirevates toonides sulega krooni, asetas selle Satiahile pähe, kuulutades sellise žestiga teda suursuguseks kuninglikuks abikaasaks, et valitseda temaga kahekesi. Otsemaid töusis kümnete tuhandete suust vaimustatud juubeldusi, mis tervitas lapsvaaraod troonile sel kolmandal kevadkuu üheteistkümnendal päeval.